Tarbijakrediidi andjaid saab ohjata praeguse seadusega
Tarbijakrediiditurgu saab olemasolevate seaduste raames paremini korraldada kui uut seadust kehtestades, leiab Finora Capitali juhatuse esimees Andrus Alber.
Igal nädalal kuulen mõnelt kaupmehelt, kellele järelmaksu võimalust pakume, et tema laenurahaga oma kaupa või teenust müüa ei taha. Kui küsida, et kas krediitkaardiga saab selles poes maksta, siis on vastuseks „Aga loomulikult“.Kui siis uuesti huvi tunda, et miks krediitkaardiga võetav 16-18% intressiga laen on hea, aga samasugustel tingimustel järelmaks halb, siis selgub, et ega vahet polegi. Lihtsalt kaupmeestel on jäänud mulje, et kõik, mis pole seotud suurte pankadega, on väga kallis ja põhimõtteliselt halb.
Selline imago tarbijakrediidi sektoril ongi. Jääb mulje, et on olemas head krediidiasutused ja kõik teised on halva maiguga kiirlaenufirmad. Osaliselt on see kindlasti turuosaliste endi käitumise tagajärg, aga olulisel määral kujundab seda muljet ka riigi tegevus ning sõnumid. Näiteks riigikogu menetluses oleva reklaamiseaduse jt seotud seadusemuudatuste kontekstis rõhutatakse peamiselt soovi piirata SMS-laenuandjate tegevust.
Tegelikult on tarbijakrediidi turg palju mitmekesisem ja plaanitavad seadusemuudatused mõjutavad kõiki. Ka neid, kes pakuvad suurpankadega sarnastel tingimustel väikelaene kinnisvara tagatisel ja neid, kes pakuvad järelmaksu VISA või American Express krediitkaartidega võrreldavatel tingimustel. Eestis on tihti juttu olnud sellest, et meie finantssektor ja kapitaliturud on liiga kontsentreeritud. Peamine rahastuskanal on pangalaen mõnest Skandinaavia päritolu pangast. Miks on siis soov piirata uute turuosaliste teket?
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi analüüs näitab, et tarbijakrediidiga seotud täitemenetluste puhul on 74% juhtudest nõude kohtusse andjaks olnud litsentseeritud krediidiasutus. Krediidiinfo analüüsi kohaselt on telekomi sektori poolt pakutud krediidilahenduste tõttu maksehäires ligi 30% rohkem inimesi kui kiirlaenu firmade tõttu. Neid aga kavandatavad seadusemuudatused ei mõjutaks. Vähemalt mitte oluliselt.
Tarbijakrediidi turg vajab kindlasti senisest paremat reguleerimist ja kui suuremad selle sektori turuosalised oleks varem kokku leppinud selle sektori heas käitumistavas, siis tõenäoliselt poleks olnud vaja ka riigil nii jõuliselt sekkuma hakata.
Näiteks on terve rida tarbijakrediidi pakkujaid, kes pole pikka aega esitanud majandustegevuse aastaaruannet või esitab selle 10 kuud pärast aasta lõppu. Praegune seadus nõuab tarbijakrediidi ettevõtetelt rahapesu andmebüroo tegevusluba. Mitmed turuosalised hankisid selle endale hiljem, kui seadus seda nõudis. Kõigil turuosalistel ei ole seda luba tänaseni.
Seega saaks riik jõulisemalt teostada järelevalvet ka praeguste seaduste raames, näiteks reklaami- ja tegevuspiirangud (sh automaatne tegevusloa peatamine) neile, kes ei esita õigel ajal aastaaruandeid. Seadusemuudatusi on vaja üksnes neis aspektides, mida seni pole reguleeritud. Näiteks laenuintressidele ülempiiri seades. Või pannes tänaste seaduste täitmise järelevalve kohustuse rahapesu andmebüroo ja tarbijakaitseameti asemel finantsinspektsioonile.
Samas tuleks arvesse võtta, et juulist 2014 jõustunud seaduse tulemusena on terve rida tänaseid turuosalisi viimase 6 kuu jooksul saanud rahapesu andmebüroo tegevusloa ja neile võiks finantsinspektsioon väljastada pea automaatselt uue (kasvõi ajutise) tegevusloa. Alles pärast seda, kui finantsinspektsioon on teostanud järelevalvet nende üle, kes pole vaevunud tegevusluba hankima või on seaduse varasema sõnastuse alusel järelevalve alt veel väljas, võiks asuda tegelema nendega, kellele teine riiklik institutsioon just äsja on tegevusloa väljastanud. Nii võiks üldine olukord tarbijakrediidi turul paraneda kiiremini kui uusi regulatsioone tehes ja seniseid seadusi järgida püüdvaid ettevõtteid veelgi karmimalt piirates.
Andrus Alber
