Väikeettevõtete aitamine on väga oluline

Koroonaviiruse esimene laine on möödas, ent järgmine ootab ähvardavalt nurga taga. Eestis on normaalne elu juba mõnda aega taastunud, kuid uudiste põhjal näib sügis taas murelikuks kiskuvat. 

Majanduses on viimase poole aasta pealkirjad suurtele ettevõtetele keskendunud. Küll räägitakse Tallinkist, küll Nordicast. Tegelikult said suurima hoobi väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted ehk SMEd, mis moodustavad OECD riikides (kuhu ka Eesti kuulub) 99% kõigist firmadest. 

Suurettevõtete pärast muretsemine on suuresti poliitiline, sest Tallinki-tüüpi firmad on Eestile sümboolse tähendusega. Kes oleks 80ndail osanud unistada, et eestlased peagi Läänemere liiklust korraldama hakkavad? Sestap pole ime, et valitsus just neid esimesena päästma tõttas.

Paljuski on majanduse püstihoidmise raske töö siiski väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete õlgadel. Need firmad on väliste šokkide suhtes kõige tundlikumad ning paljud olid koroona esimese laine harjal sunnitud uksed kinni panema. 

Õnneks pole halba ilma heata. Kriis näitas kätte kohad, kus nii ettevõtjad, riik kui ka krediidiandjad asju paremini saaksid teha.

Ettevõtted said „tänu” kriisile teada, et e-kaubandus pole moesõna, vaid kaasaegse ärimudeli vältimatu osa. Ka need ettevõtted, kes oma kaupu või teenuseid siiani vaid füüsilises maailmas müüsid, kolisid nüüd internetti. 

Riik pidi mõistma, et laenumeetmetest on kasu üksnes siis, kui need abivajajani jõuavad. Kus riik tuligi rahaliste meetmetega appi, seal muutus probleemiks nende administreerimine, mis paljudes OECD maades kommertspankade ja teiste krediidiandjate kätte usaldati. 

Et SME-d oma abi kätte saaksid, peab riik meetmete jagamisel kaasama ka neid krediidiandjaid, kellel on väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete rahastamisel kogemusi. Õnneks on neid Eestis piisavalt. 

Finora