Krediidiandjate hea tava muudab turu läbipaistvamaks

FinanceEstonia asutas krediidiandjate ja –vahendajate töögrupi, kuhu kuuluvad ettevõtted esindavad ühiselt ligi 200 miljoni euro suurust laenuportfelli ning teenindavad kuni 400 000 klienti.

Senistest FinanceEstonia liikmetest on uue töörühma asutajate hulgas Bigbank, Inbank, Finora Capital, IPF Digital ja Bondora. Lisaks võttis FinanceEstonia juhatus sel kuul uute liikmetena vastu Telia Eesti AS ja Mogo OÜ, kes samuti klastri tegevuse ja töögrupiga liitusid.

Töörühma esimeheks valiti esimesena Eestis krediidiandja tegevusloa saanud Finora Capital’i juht Andrus Alber, kes räägib loodud töögrupist, aga ka krediidiandjate ja –vahendajate turust Eestis.

Mis iseloomustab krediidiandjate- ja vahendajate tegevust Eestis?

Kuni krediidiandjate ja –vahendajate seaduse vastuvõtmise ja jõustumiseni võisid tegeleda laenude väljaandmisega Eestis kõik ilma, et nende tegevust oleks keegi reguleerinud. Turul oli korralikke teenusepakkujaid, aga ka neid, kes käitusid nagu Metsikus Läänes.

Alates 21. märtsist 2016 jõustus seadus, millega öeldakse selgelt, et kui on soov eraisikutele ehk tarbijatele laenu anda, siis peab olema selleks Finantsinspektsiooni poolt välja antud tegevusluba. Kusjuures seaduse seletuskirjas oli mainitud, et see mõjutab Eesti turul ca 150-200 ettevõtet. Aprilli keskpaigaks oli aga väljastatud vaid 29 krediidiandja ning 1 krediidivahendaja tegevusluba. Samas tuleb tõdeda, et mitte kellelgi Eestis ei ole tänaseni vettpidavat statistikat, kui suur see turg õigupoolest täpselt on. Seaduse vastuvõtmise hetkel põhines kõik oletustel. Need, kes nüüd on tegevuslao saanud, on kohustatud esitama ka ametlikke aruandeid Finantsinspektsioonile, mille põhjal tekib edaspidi koondstatistika ning olukord muutub oluliselt läbipaistvamaks.

Milline on mainitud seaduse mõju klientidele?

Kliendi vaatest olid isegi olulisemad vahepealsed muudatused, näiteks intressimäärale ülempiiri seadmine. Kui võtta laiemalt, siis riigi poolt mingi hulga ettevõtete seas tehtud põhjalik taustakontroll peaks tähendama seda, et nendelt ettevõtetelt laenu võttes peaks klient saama end tunda senisest turvalisemalt.

Oluline on ära märkida, et ettevõtted, kes tänaseks veel Finantsinspektsioonilt tegevusluba taotlenud või saanud ei ole, uusi lepinguid klientidega sõlmida ei või. Küll aga võivad nad olemasolevaid lepinguid edasi teenindada. Kui on kliendileping järgmiseks kümneks aastaks, siis see kehtib, aga kui klient soovib näiteks maksepuhkust saada, siis selleks on juba lepingumuudatust vaja ja seda enam teha ei tohi. Samas on küsitav, kui jõuliselt suudab riik ilma litsentsita tegutsevaid laenuandjaid tegelikult piirata ja kui teadlikud on tarbijad litsentsita laenutegevuse riskidest. Kõlab absurdselt, aga litsentsiga turuosalised ei tohi klientidele laiemat teavituskampaaniat teha, sest Tarbijakaitseameti arvamuse kohaselt läheb see vastuollu Reklaamiseadusega ja võib turuosalistele tuua kaasa rahatrahvi.

Kuidas krediiti andvad või vahendavad ettevõtted seaduse vastu võtsid?

Turu korrastamist oli vaja. Iseküsimus on, kas valitud meetod oli kõige mõistlikum. Kaks nüanssi ei võimalda öelda, et tegu oli väga hea lahendusega. Esiteks see, mida, kuidas ja kui palju nõutakse on kohati ebaproportsionaalselt suur. Meil on ca 30 turuosalist, kellelt seadus nõuab igaühelt siseauditit. Küsimuse koht on, kas on põhjust nõuda igalt paari miljoni euro suuruse laenuportfelli mahuga ja mõne töötajaga ettevõttelt sõltumatu siseauditi funktsiooni? Eriti kui võrrelda seda näiteks sadu miljoneid eurosid jagavate riiklike institutsioonide siseaudiitorite hulgaga. Teiseks, riik otsustas ainult ühe lõigu hästi jäigalt reguleerida, aga paljud turu osad jättis vabaks. Näiteks hoiu-laenuühistud ei allu täna üldse mingile järelvalvele ehkki mitmed selle nime all tegutsevad ettevõtted on oma olemuselt nagu krediidiandjad, kellelt nõutakse tegevusluba.

Seega võime öelda, et kui ettevõte lähtus juba eelnevalt oma tegevuses vastutustundliku laenamise põhimõtetest, siis laenuandja jaoks midagi suurt ei muutunud peale kasvanud riikliku aruandluskohustuse ja teatud sisemiste bürokraatlike meetmete lisandumise. Kui aga ärimudel oli üles ehitatud piltlikult nii, et kümme protsenti laenuvõtjatest jaksavad tagasi maksta ja ülejäänutelt võetakse läbi inkasso viivistasudega raha tagasi, siis nende jaoks tähendas see ärimudeli muutust või äri lõppu.

Mis põhjusel otsustas FinanceEstonia laenuandjad ja –vahendajad ühise katuse alla koondada?

Kui sektori osalised oleks viis-kuus aastat tagasi seljad kokku pannud ja loonud hea käitumise tava, siis suure tõenäosusega osa sammudest, mida poliitikud on teinud sektori piiramiseks, ei oleks vaja olnud. Töögrupi eesmärk on luua see hea tava, et muuta kõik läbipaistvamaks. Samuti tahame rääkida kaasa seadusloomes, kus riik on seni eelkõige küsinud arvamust pankadelt, aga nende huvid ei pruugi alati ühtida väiksemate finantsteenuste pakkujatega.

Töörühm ootab kõiki krediidiandja või -vahendaja tegevusloaga ettevõtteid FinanceEstoniaga liituma ning sektori arengus läbi töörühma kaasa rääkima. Milline on otsene kasu liitujatele?

Töörühm kutsuti kokku oma valdkonna paremaks eneseregulatsiooniks, aga ka ühiste seisukohtade tutvustamiseks avalikkusele ja riigi esindajatele. Tahame seista laenuturu ja –teenuste arendamise eest. Eriti olukorras, kus mitu panka on loobunud osaliselt või täielikult jaeklientide ja väikefirmade teenindamisest ning järjest rohkem kliente leiab tee pangaväliste teenusepakkujate juurde.

Näiteks klientide tuvastamise küsimus ei puuduta ainult suuri panku, aga järelpärimine saadetakse reeglina vaid Pangaliidule. Läbi ühise esindusorganisatsiooni on meil võimalik ka enda hääl kuuldavaks teha.

Kogu töö saab põhineda ainult töörühma liikmete aktiivsusel. Kui nähakse, et on mingid teemad, mis vajavad lahendamist, siis tulebki kokku saada ja asjad ära teha. Oodata või loota, et töörühmas saab oma mured lauale käia ja keegi teine lahendab need ära, ei tasu. Töögrupis tuleb ennekõike näha uusi võimalusi, mitte tajuda seda kohustusena.

Kõik selle sektori esindajad peaksid aru saama, et vahepealsetel aastatel sellise ühisjõu puudumine tähendas seda, et tehti ära terve hulk regulatsioone, mis kõiki turuosalisi mõjutavad, aga kus paljud tegelikult sisuliselt kaasa rääkida ei saanud. See ei ole olnud hea ei turuosalistele, aga tegelikult ka mitte tarbijatele.

Loe lähemalt SIIN

Andrus Alber