Ära võta isiklikult

Kas oled kunagi korterit ostnud ja hinna üle kaubelnud? 

„Magamistuba vajab remonti,” alustad tingimist. „See läheb maksma vähemalt viis tuhat eurot, ilmselt rohkemgi. Lisaks tuleb rõduuks välja vahetada. Ning muidugi elektrijuhtmed köögis. Teeme äkki kümme tuhat „letihinnast” alla?”

„Oi-oi-oi!” pistab müüja oigama. „Aga mullivann? Tead, palju see maksis? Ja vaata ikka asukohta kah! Linna keskel vaikne tupiktänav – sa ei leia sellist kusagil!”

„Nojah, aga praegune hind on puudusi arvestades siiski proportsioonist väljas,” püüad edasi kaubelda. 

„Selge see, et proportsioonist väljas,” kuulutab müüja. „Liiga odavalt annan ära! Annika just eile ütles, et Toits ja Evelyn müüvad pea samasugust, aga ligi kolmandiku kallimalt. Ma olen pealegi selles korteris üles kasvanud ning emotsionaalne väärtust on kah väärtus, kas pole?”

Iga müüja teab, miks tema nõutud hind on vaata et isegi madal. Ning iga ostja mõistab, et tegelikult saaks ta sellise korteri märksa odavamalt. Kinnisvara hind on nagu kaheksa tundmatuga võrrand, kus kõik sõltub kõigest: asukohast, turu situatsioonist, võrreldavatest tehingutest jne. 

Kinnisvara omanik lisab neile muutujatele veel ühe argumendi: emotsionaalne väärtus. Ostjal pole sellest sooja ega külma, müüja jaoks on lapsepõlvemälestustel aga tohutu hind. 

Täpselt samasuguses olukorras on laenuandja, kui kinnisvara tagatiseks võtab. Pahatihti on tagatisvara laenuandja meelest vähem väärt kui laenuvõtja arvates. Laenuandja arvestab kinnisvara puhul peamiselt üht: kui lihtsalt ja millise hinnaga on võimalik tagatis maha müüa, kui laenuga peaks probleeme tekkima. 

Inglise keeles on üks tabav ütlemine: nothing personal, it’s just business. Filmides kõlab see tavaliselt siis, kui kellelgi on nahk üle kõrvade tõmmatud või mõni tegelane end püstolitoru eest avastab. Tegelikus elus tähendab too kuulus lause aga seda, et äris ei saa endale emotsioone lubada. Inimlikkust ning mõistmist aga küll. 

Finora